Liina Randpere – Tunnistan, et pidasin varem kombede kandmist puhtalt väikselaste teemaks. Ei tulnud selle pealegi, et üks täiskasvanud inimene võiks tahta ise kombet selga tõmmata. Tundus, et see teeb näiliselt paksuks, tülikas on pissil käia ja üleüldse, mis mõte sellisel riideesemel täiskasvanu jaoks peaks olema?
Nii ma mõtlesin kuni seitse aastat tagasi sain lapse ja tuli hakata sügiseste ilmadega õues käima. Ühel hetkel muutus see tõsiseks logistikaks – kõigepealt riietada mitte kõige koostööaltim beebi, seejärel mõelda ruttu-ruttu välja, mida endale selga visata. See pidi olema miski, millega oleks soe, hea liikuda, ja mille saaks kiirelt selga, sest maimuke andis väljuhäälselt märku, et ei mallanud kaua oodata. Edasistel aastatel tekkis lisaks vajadus mugavalt liivakasti äärel istuda. Ja alles siis tekkis mul mõte, et miks küll täiskasvanutele ei ole samasuguseid kombesid nagu lastel.
Peale teise lapse sündi olukord ei paranenud. Nüüd tuli juba 2 last ja iseend kiiruga riidesse saada. Olime vahepeal kolinud elama maale kus lisaks tavapärasele Eesti vihmasele ja tuulisele ilmale oli meie kodu ümber üheks peamiseks disainelemendiks pori. Tundsin iga päev laste kombesid vaadates kadedust. Siuh… toariiete peale ja valmis. Kombe oleks nii mugav! Softshell lisaks veel vihma-, tuule-, sääsekindel, ja väga kergesti puhastatav. Tahan ka!
Tahtmine muutus nii suureks, et hakkasin otsima partnereid, kellega koos kombesid ise tootma hakata. Esimese hooga see ei õnnestunud. Proovisin õnne Eestis tuntud laste softshell kombede tootjaga, et ehk õmblevad ühe ilusa ka minu suurusele. Kuid keegi ei tulnud mu ideega kaasa.
Perre lisandus kolmas lapsuke. Kombekad meie garderoobis otsekui paljunesid, kuid suurim neist oli 164 cm asemel 110 pikkusele.
Kõik jätkus, soov ja vajadus olid, kombekat aga mitte. Kuni lugesin postitust just ilmavalgust näinud brändi NUCKÖ Fashion kohta, mis lubas lõpuks omati ka mulle päris oma täiskasvanute softshell kombe saada. Tegin kiiresti tellimuse ning üsna pea sain selga tõmmata oma esimese kombe. Lõpuks ometi. Oi kui rõõmus ma olin!
Mu mees oli kogu seda protsessi suhteliselt ükskõikselt kõrvalt jälginud. Täiskasvanute kombe saamine tundus talle väga totter soov olevat. No tõesti, talle meenutasid kombedes õues mängivad lapsed teletupse. Kuid mind esimest korda uues kostüümis nähes kõlas tema suust: „Ok, see on ju täitsa normaalne!“. Ülim kompliment ühe tõelise Eesti mehe poolt.
Tundsin, et tahan selles rohkem osaleda! Võtsin firma omanikega ühendust ja esitasin oma soovi. Pidasime läbirääkimisi ja poole aasta möödudes sai minust NUCKÖ Fashioni pere ametlik liige.
Ühel õhtul kombede fotosessiooni kaustas toimetades seisatas mees selja taga ning lausus: „Telli mulle ka palun see rohelise kamuflaažiga kombe.“ Olin kergelt šokeeritud. Aga kombe ta sai ja kappi seisma see ei jäänud, pigem vastupidi. Ta kasutab seda nii jahil käies, ATV-ga sõites, jaaniõhtul lõkke ääres istudes, lastega õues mängides jne. Lihtne elu – kombe selga, müts pähe ja ei pääse meeleolu rikkuma ei külm, tuul, vihm ega sääsed.
Nii et kellele seda täiskasvanute softshell kombet siis vaja on? No minu kui noore ema meelest on seda vaja kõigile aktiivsetele ja rõõmsameelsetele emadele või vanaemadele, kes naudivad lastega õues olemise aega. Ja minu suureks üllatuseks ka ühele tõelisele Eesti mehele oma vaba-aja harrastustega tegelemiseks.
Meie peres kombed ruulivad!
Liina Randpere